Tõotus 124

Ps 116:1-4a Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja. Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime

See on igati loomulik ja inimlik, et meie armastuse ja kiindumuse kõrghetk kellegi vastu on siis, kui ta on sooritanud meie suhtes erilise heateo või päästnud meid keerulisest olukorrast või lausa surmast. Kui muul ajal on teisele inimesele oma armastuse ja kiindumuse väljendamine sageli meie jaoks sobimatu, siis sellistel hetkedel võime me võõrast inimest kallistada, kirglikult suudelda või üle valada tundelise tänukõnega. 116. psalmi seostatakse Iisraeli rahva Egiptusest välja tulemise ja paasapühaga, mil meenutati ööd Egiptuses, kui surmaingel surmas kõikide perede esmassündinud. Ainult sealt läks surm mööda, kus kodude uksepiidad olid kokku määritud süütu talle verega. Egiptuses asetleidnu on pit igast üksikust inimesest ja Kristuse valatud verest. Selle maailma pärand on surm. Ainsad, kellest see surm mööda läheb on need, kes on oma elu uksepiidad kokku määrinud Jeesuse verega. Ärgu ükski Jumala laps unustagu seda tõsiasja, et meie elust läheb surm mööda üksnes tänu Jeesusele ja Tema isetule ohvrile. Ja see pääste ei ole midagi, mida me ühekordselt vastu võtame, vaid me vajame iga päev Jeesuse vere kaitset ja päästet. Nii võib iga kristlane alustada ja lõpetada oma päeva lauldes: „Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.”

Comments

Popular posts from this blog